Jukka Paarma
Jutlus Tallinna Jaani kirikus 21. 09. 2003.a.
Lk 17:11-19
Kui Jeesus õpetas inimesi, siis kõneles ta sageli
võrdpiltidega ja tähendamissõnadega. Tähendamissõnad olid nii tabavad, et meil
on kerge jätta meelde kasvõi mõni tunnetuimgi nende hulgast. Missugune
kirikuline ei mäletaks jutustust ärakadunud pojast, kellele isa armu heidab?
Teine hästi tuntud tähendamissõna on jutustus halastajast samaarlasest, kes oli
ligimesearmastuse näide. Ta nägi abi vajavat ligimest, peatus tema juures ning
andis oma aega ja raha tema ravimiseks. Jutustus halastajast samaarlasest on
eriti kõnekas, kuna just sama jutustuse kohaselt olid paljaks röövitud ja tee
äärde heidetud mehest juba möödunud oma ajastu vagad - preester ja preestri abiline
leviit. Selle aja ühiskonnas peeti samaarlasi kõrvalisteks isikuteks,
hüljatuteks ja halvaks peetuiks, kuid just niisuguse seadis Jeesus eeskujuks.
Tänases tekstis kõneldakse tänulikust samaarlasest. Kümme pidalitõbist olid
saanud Jeesuselt abi, kuid vaid üks neist pöördus tagasi oma aitajat tänama.
See mees oli samuti samaarlane.
Selle aja inimeste meelest oli pidalitõbi üks
hirmuäratav haigus ja seda ei osatud ravida. Ehkki see ei põhjustanud otseselt
surma, tähendas see siiski otsekui surmaotsust. See tegi haigestunud inimesest
kõrvaletõrjutu, keda muud inimesed vältisid. See oli midagi niisugust nagu meie
ajal ravimatu vähk või aids.
Kui haigestutakse niisugusesse haigusesse, siis
on tunne nagu kukuks taevas kaela. Selle järel paistab kõik teistsugusena.
Inimesed muutuvad kohmetuks, ei võta enda seltsi, sa oled väljapoolseisja,
teiste poolt halvaks peetu ning kõrvaline.
Piibli ajastu pidalitõbistega seostus veel üks
lisa tunnusjoon. Haigestunud inimesed lükati kõrvale muude inimeste eluringist,
nad sattusid väljapoole ühiskonda. Nad ei saanud tulla teiste lähedale, sest
arvati, et haigus hakkab siis teistele külge. Kui keegi neile lähenes, siis nad
pidid hüüdma hoiatuslauseid, et läheneja võiks neist hoiduda. Nad pidi elama
väljaspool külasid, tühermaadel ja koobastes.
Ja veel üks asi - haigust peeti sageli patu
tagajärjeks. haigestunud inimesed pidid olema teinud midagi kohutavat,
niisugust, mis haavab Jumalat, seepärast nad olidki haigestunud. Nad olid
teistest patusemad.
Meie jutustuse samaarlane oli siis saanud
kahekordselt tõrjutuks, ta oli kahekordselt kõrvaline isik. Ta oli halvaks
peetud segarahva liige, samaarlane. Ja ta oli ka halvustatav patune ja hüljatud
haige, ta oli pidalitõbine.
Ometi saab just temast meie jutustuse kangelane
ja näide. ta oli ainus, kes pöördus tagasi Jeesuse juurde et tänada oma
aitajat. Ja koos sellega sai ta veel midagi rohkemat kui teised olid saanud.
Seda tõi esile Jeesuse sõna: “Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud.”
Kõrvaletõrjutust sai aktsepteeritu, mitte üksnes pidalitõvest terveks saanud
inimene, kes sobib teiste hulka, vaid ka niisugune, kes on kõlbulik Jumala ees,
armu saanu ja päästetu.
Jutustuse jahmatamapanevaim küsimus peitub siiski
Jeesuse sõnades tänama tulnud samaarlasele: “Kus on need üheksa?” See on hea
küsimus ka meile, tänapäeva inimestele. Miks on tänulikke inimesi vaid pisut?
Miks me kõik oleme üpris sageli nii rahulolematud ja peame meeles vaid halbu
asju, kuigi teame hästi, et tänulik inimene on tähtis inimene. Tänulik inimene
levitab enda ümber head õhkkonda, valgust ja rahulolu. Tänamatu aga õhkab enda
ümbrusesse külmust ja kurbust, kadedust ja tülpimust.
On öeldud, et niisugune inimene, kes oskab öelda
kahte sõna on tark, sügav ja väärtuslik inimene. Need kaks sõna on “tänan” ja
“andestust”. Inimestevahelistes suhetes on need kõige tähtsamad sõnad. Mõlemad
neist on niisugused, mis sõlmivad inimeste vahele häid, positiivseid ja helgeid
suhteid. Nad parandavad katkiseid vahekordi ning ehitavad üles head elu. Hea
inimese tundemärkideks on need kaks sõna, mida too inimene oskab kasutada:
tänan ja palun andestust.
Need kaks sõna on ka inimese tähtsaimad sõnad
Jumalale. Meie Jumala-suhte säilitamise kõige kesksemad asjad on seotud
sellega, millistena me tajume end püha, kõikväelise Jumala ees. See, kes ausalt
asetab end Jumala uuriva sõna alla, kogeb igal juhul seda, et püha ees on ta
patune. Ta teab, et ta on Jumala tahte vastu eksinud ja rikutud inimene. Keegi
meist, kes on aus, ei suuda uskuda, et ta võiks ise oma rikutust parandada.
Ainus tee selleks on Jumala arm ja andeksandmine. Selle jaoks meie taevane Isa
on saatnud oma Poja maailma. Kristus tuli, et tuua andeksandmine ja Jumala
armastus meie käeulatusse. Seepärast ka inimene, kui ta läheneb Jumalale,
apelleerib Jeesus Kristusele ja tema lepitustööle, ning selle alusel ta ütleb:
anna andeks.
Andekspalumine on uue elu, tervistuva elu algus.
See viib meid Vabastaja Jeesuse Kristuse juurde ja paneb ütlema nii nagu haiged
pidalitõbised või abi paluvad pimedad Jeesuse rännuteede ääres: Halasta minu
peale, Taaveti Poeg, halasta minu peale.
Andekspalumise me võime teha ja sageli ka teeme
väikeste õhkamistena oma palvetes, leidku see siis aset kas kirikupingis või
vaiksel kodusel hetkel. See võib aset leida armulaual olles või koraali lauldes.
Taaveti Poeg, heida armu minu patuse peale.
Kiriku ja kogu kristlaskonna tunnusmärk on rist.
See on kirikute katustel ja nende seintel. Sageli on see ka uskliku inimese
kaelas või rinnal. Rist kõneleb Jumala armastusest ja andeksandmisest, mida Jumal
pakub Jeesuse pärast. See kes läkitab Jumala poole andeks palumise palve, saab
kuulda ja tõeks uskuda tõotust: Ära karda, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa
oled minu päralt. Kui ka mäed liiguvad ja künkad kõiguvad, siiski minu
rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, sinu halastaja.
Seda sõna saad ka ise uskuda enda jaoks, kui
pöördud Jumala poole ja ütled - anna andeks. Andeks andmist kinnitab Jumala
sõna. Seda saan mina nüüd kinnitada Jumala sõna sulasena sinule ja seda
kinnitab püha õhtusöömaaja sakrament, milles me saame osalisteks Kristuse ihust
ja verest.
Tänu on teine tähtis sõna, kuid see ei ole üksnes
sõna, vaid see on südame rõõmuhüüd. See sünnib niisuguses inimeses, kes on
saanud kingituse. Ning mida suurem on kink, seda ehtsam ja puhtam on tänamine
ja tänu. Õige tänumeel sünnib vaid siis kui tajutakse, et on saadud niisugune
suur kingitus, mida ei olda ära teeninud. Seda nimetatakse armuks. Suurim
kingitus on see, et me saame uskuda Jumalasse, taevasesse Isasse, kes on meile
armuline ning hoiab meid, kes on kutsunud meid igavesse ellu taevasesse
kodusse. Seda kingitust pakutakse kõigile ja see on mõeldud igaühele. Kõik ei
taha seda vastu võtta ja kõik ei mõista selle tähendust. Üksnes see, kes on
südame põhjast andeks palunud, süttib ka ütlema tänusõnu. Tänu Jumalale tema
ütlemata suure armu ja anni eest. Tänu Jeesusele Kristusele, meie Vabastajale
tema ristisurma ja pattude andeksandmise eest.
Täna kutsub Jumala sõna meid selle andeksandmise
ja tänulikkuse osadusse. Kui sa tunned, et vajad Jumala abi, tule siis
usaldades Tema ligi. Ning kui sa tead ja saad ka kuulda, et Jumal on armuline,
siis saad liituda meie ühise tänuga sõnas ja laulus. Niisugune puhtameelne tänu
läkitab meid ka tänutunde, armastuse, valguse ja sõbralikkuse levitamisele meie
ümber, sest tänu ei saa kunagi jääda pelgalt sõnadeks, vaid see püüab muutuda
ka tegudeks.
Kuid, head kirikulised, minule ei anna rahu veel
see küsimus, mille Jeesus esitas: Kus on need üheksa? Kirikuliste, kristliku
koguduse ja kiriku mure on püsivalt see: Kus on need teised? Me täname ja
tunneme rõõmu igaühe üle kes tuleb Jumala juurde palvetama ja tänama. Me täname
Jumalat igaühe eest kes tuleb jumalateenistusele ja täidab oma koha
kirikupingis. Kuid samas me näeme ka tühje kohti. Kus on muud inimesed?
Ma arvan, et üks põhjus on see, et kaasaja
inimesed näevad meis, kristlastes, liiga vähe tänamise valgust ja rõõmu. Kui
nad seda näeksid, läheksid ka nemad otsima tänu põhjusi. See juhiks neid ehk
Vabastaja juurde, kogudusse, kirikusse, Jumala sõna kuuldekaugusesse. Seetõttu
Jeesuse küsimus meile, kus on siis need teised, osutab ka meie kohusele. Mida
tähendab tänu meile? Ega see ei ole ju pelgalt sõnad, ega see ole ju vaid
rahuolutunne iseendaga? Eks ole see ka too siiras tänu, mis rõivastub
tegudesse, sõbralikesse sõnadesse, ja nendesse tähtsatesse sõnadesse
inimsuhetes: “palun andeks” ja “tänan”? Niisugused inimesed levitavad
teistelegi inimestele head meelelaadi, äratundmise sellest, et siin on inimene,
kes on saanud midagi tähtsat, kellesse mahub see mõte ja kellel on alandlikkust
paluda andestust teistelt inimestelt ja näidata üles tänumeelt.
Samaaria mees, juutide poolt hüljatu ja halvaks
peetu, oli ainus kes mõistis muuta oma tänulikkuse tõeliseks tänumeele
osutamiseks, teha see teoks. Ta tuli tagasi Jeesuse juurde, ta ülistas Jumalat
nii et teisedki inimesed seda märkasid. Ja niisugusele inimesele ütles Jeesus:
“Tõuse üles ja mine, sinu usk on sind päästnud.” Oh et see võiks ka täna olla
nii, et õige tänulikkus on märk inimese õigest jumalasuhtest, südame usust,
mille kohta öeldakse: sinu usk on su päästnud.